Ameerika Ühendriikides viidi üle 60-aastaste inimeste hulgas läbi representatiivne uuring, kus analüüsiti üksinduse seost vanurite tervisliku seisundi ja surmariskiga. Peale järelduse, et üksindus on eakate puhul oluline stressi põhjustav faktor ja üksi elavatel vanuritel on kehvem tervis, leiti muuhulgas, et neil on ka kõrgem surmarisk. Selle üheks oluliseks põhjuseks toodi uuringu kokkuvõttes, et üksi elavatel eakatel pole kodus kedagi, kes tõsise õnnetuse või terviserikke korral aitaks või kiirabi kohale kutsuks. Enne kui on hilja.

Värske meditsiinilise uuringu tulemustega tutvudes tuleb taas tõdeda, kuivõrd tähtis on eakate puhul häirenupp. Seda eriti üksinda elavate eakate puhul. Kriitilise olukorra puhul – olgu selleks õnnetu kukkumine või ootamatu terviserike – on ju abi saamise kiirus äärmiselt oluline faktor. Häirenupp randmel või kaelas – väike, mugav, veekindel ja igapäevaselt märkamatugi abivahend – võib osutuda ainsaks lahenduseks, mis ühel päeval-ööl inimese elu aitab päästa. Rääkimata vähem eluohtlikest, kuid siiski ülimalt ebameeldivatest ja ka tõsisemaid tüsistusi põhjustavatest intsidentidest, mille tulemusena eakas oma kodus pikki tunde üksinda valudes pikali maas lebab ning abituna ja teadmatuses abi saabumist ootab.

Sellistel juhtudel võib vanuril olla küll nii lauatelefon kui ka SOS-nupuga mobiil, ent telefoni teel abi kutsumine on sellises olukorras sageli komplitseeritud või üldse võimatu. Telefon võib samal ajal olla vaid paari meetri kaugusel lauaserval, ent hädasolijale pole sellest kasu. Me teame, mida räägime – oleme selliseid olukordi inimestelt ja sotsiaaltöötajatelt hulgaliselt kuulnud. Laua- või mobiiltelefoni ning muude suhtlusvahendite olemasolu on loomulikult vajalik ning igapäevaselt kasulik, kuid ohtlikus olukorras oma kodus tagab suurema turvalisuse ja abi kiirema saabumise siiski häirenuputeenus. Õnneks leidub Eestiski iga päevaga aina rohkem hoolivaid lapsi-lapselapsi, kes oma vanemad või vanavanemad häirenupuga varustavad. Nii tagavad nad oma lähedastele kindlustunde ja ka endile südamerahu.

18. juunil 2012 avaldatud uuringu läbiviijateks olid Carla M. Perissinotto, MD/MHS, Irena Stijacic Cenzer, MA ja  Kenneth E. Covinsky, MD/MPH. Uuringu lühikokkuvõttega saab tutvuda Archives of Internal Medicine lehel (inglise keeles).